Gustavo Adolfo Bécqueri 15 parimat luuletust (selgitusega)
Gustavo Adolfo Bécqueri luulet on Hispaanias kirjanduses üks kõige esinduslikumad. Seda iseloomustavad intiimse tooni lühikesed rütmid ja sisu vastandumiste ja teemade põhjal, mis ulatuvad unistusest, põhjusest ja naistest, rahvale ja aristokraatiale.
Selles artiklis näeme Gustavo Adolfo Bécqueri parimaid luuletusi , üks olulisemaid Hispaania luuletajaid.
- Seotud artikkel: "23 Pablo Neruda luuletusi, mis teile lummavad"
Gustavo Adolfo Béquerin 15 luulet
Gustavo Adolfo Bécquer sündis 1836. aastal Sevillas ja suri samas linnas 34-aastaselt 1870. aastal tuberkuloosi tõttu. Tema postuumne töö, mis asub romantilises mõttes, on muutunud üheks kõige paremini esindavaks hispaania kirjandusest. Samamoodi selle luuletaja mõju läks kaugemale kirjanduse piiridest ka maalil, kuna ta oli suurepärane teostaja, mille hilisemat kunstikriitikut taastas.
Tema kõige tuntavam töö on Rhymed ja legendid mis on tema luuletuste ja lugude koondamine. Praegu peetakse viimast Hispanic kirjanduses üheks klassikaks ja veenvaks teosteks. Allpool on näha mõned Gustavo Adolfo Bécqueri kõige populaarsemad vihjed.
1. Rima I
Ma tean hiiglaslikku ja kummalist hümni, mis kuulutab hinge aurorat öösel, ja need lehed on sellest hümnist, mille õhk laieneb varjudes. Tahaksin kirjutada sellest, et mees pani üles mässumeelne keskmine keel, sõnadega, mis olid nii hinge kui naeru, värvide ja märkmetega. Kuid asjata tuleb võidelda; et pole ühtegi joont, mis suudaks teda ümbritseda, ja lihtsalt, ilus! kui, kui sa oled käes sinu käes, võiksin mu kõrva ärgata seda ainult teie juurde.
Mitmed salmid, mis peegeldavad tundlikkuse väljendamiseks keele piiranguid.
2. Rima II
Ma olen mõelnud maa ja taeva sügavale vaevale ja ma olen näinud oma silmi või mõtteid. Kuid oh! südamest jõudsin pudedusse ja ma kummardasin hetkeks, ja mu hing ja mu silmad olid häiritud: nii sügav oli see ja nii must!
Võrdlus teadmiste maailma ja emotsioonide vahel .
3. Rima III
Hästi kindlate kaarte võti, mille kividega oli punane aeg, jätsid jämeda hamba töö peal gooti stiilis. Graniidi kiiver, pliim, mis rippus, jätsid varju kilesse, kus kätel oli süda. Mõtisklema teda mahajäetud ruumis peatasime mõlemad. Ja see, et ta ütles mulle, on minu pideva armastuse täiuslik embleem. Oh, see on tõsi, mida ta siis mulle ütles: tõsi, et süda kannab seda käes ... kõikjal ... aga mitte rinnus.
Salmid, mis on seotud võimetusega reaalsusega seostada.
4. Rima VII
Pimedas nurgas olevast elutoast, mille omanikuks oli see, et ta võib olla unustatud, vaikne ja tolmuga kaetud, oli harp näha. Kui palju teate, et ta magas oma vööl, kui lind magab oksadel, ootab lume kätt, kes oskab neid ära visata! Oh, ma arvasin, Kui mitu korda džinn varjab hinge sügavikus ja hääl nagu Laatsarius ootab, et ta ütleks: "Tõuse ja kõnni!"
Üksainus objekt võib inspireerida jooniseid, mis on inspireeritud nendest.
5. Rima IX
Kiss aura pehmelt moansid kerge lained, mis mängivad ripples; päike suudab pilved läänes ja lillad ja kuldsed nüansid seda; põleva kere ümbritsev leek teise leegi libise suudlemiseks; ja isegi paju, kes langeb oma kaalu, jõule, mis suudab seda suudelda, tagastab suudluse.
Stseeni kirjelduse näide inimese tähemärke erinevatele elututele elementidele .
6. Rüüm X
Selle ümbritseva õhu nähtamatud aatomid kibuvad ja põlevad; taevas lahustub kuldsulgedes; maa väriseb rõõmu pärast; Ma kuulen ujuvat lainetuses, kus kuulujutud on suudlused ja tiibade peksmine; minu silmalauled sulged ... Mis juhtub? - See on armastus, mis juhtub!
Mitmed tunnetega seotud kuidas Gustavo Adolfo Bécquer kogevad armastust .
7. Rima XIV
Mõnikord kohtusin ta kogu maailmaga ja ta läheb minema ja ta naeratab ja ütlen, kuidas saab naerda? Siis ilmub mu huulusele teine valu mask, ja siis ma arvan: "Ta naeb, kui ma naeran.
See on üks Gustavo Adolfo Bécqueri luuletus, mis põhinevad ühe anekdoodi lihtsusel.
8. Rima XVI
Kui nad mulle rääkisid, tundsin oma terve tera tera külma, ma leegitasin seina vastu ja hetkeks kaotas mu südametunnistus kus ma olin. Öö langes minu vaimus viha ja kahju, hing oli üle ujutatud ja siis ma sain aru, miks see hüüab! Ja siis ma sain aru, miks ta tapetakse! Valus pilv möödus ... kahetsusega õnnestus mul libistada lühikesi sõnu ... Kes mulle andis mulle uudised? ... Ustav sõber ... Ta tegi mulle suurt kasu ...Ma tänasin teda.
Saatuslike uudiste saabumisel.
9. Rima XXI
Mis on luule?, Siis ütlete, nagu te oma õpilasel oma sinise õpilasega kinni jääte. Mis on luule ja küsid minult? Luule ... see on sina.
Üks Gustavo Adolfo Bécqueri kõige kuulsamad ja meeldejäävad luuletused.
10. Rima XXIII
Nägema, maailm, naeratus, taevas, suudlus ... Ma ei tea, mida ma sulle suudlusega andsin.
Kirg on üks korduvatest teemadest sellest kunstnikust.
11. Rima XXX
Tema silmis oli pisar ja ... mu hingega andestuse fraas; uhke rääkis ja pühkis nutmise ja minu huulte lause aegus. Ma lähen ühele teele, teisele; aga kui mõelda meie vastastikusele armastusele, ütlen ma endiselt: miks ma sellel päeval vaikisin? Ja ta ütleb: Miks ma ei nutnud? See on sõnade teema, aga teie ega mina, pärast minevikku, ei lepi kokku, kes on süü. See on kahju, et sõnastikku armastades pole kus leida, kui uhkus on lihtsalt uhkus ja kui see on väärikalt!
Armastuse lagunemise kohta.
- Võibolla olete huvitatud: "5 armastuse probleemide probleemid ja kuidas neid toime tulla"
12. Rüüm XXXVIII
Hinged on õhku ja lähevad õhus. Tears on vesi ja läheb merre. Ütle mulle, naine, kui armastus on unustatud, kas sa tead, kus see läheb?
Teave mineviku armastuse õigsuse kohta.
13. Rima L.
Milline metslane, kes on kohmakas käes, paneb oma jumaluse kapriisiks ja seejärel oma tööle põlvede peale, see on nii teie ja mina. Andsime tõelise vormi kummitajale, naeruväärsest leiutise mõistest ja tegi juba iidoli, ohverdasime oma altaril oma armastuse.
Teine luuletus, mis on pühendatud südamepuudumisele, mida see luuletaja kogu oma elu jooksul kirjutas.
14. Rima LII
Häid laineid, mis sulle murtakse, mahajäetud ja kaugemal asuvatel randadel, ümbritsetud vahtplastide vahele, võtke mind teie juurde! Hurricane flurries, mis raputada kõrgest metsast, kadunud lehed, tõmmatud pimedas vahistatud, võta ennast kaasa! Tungrauad, mis puruneb kiirguse ja tulekahju või eraldatud piire, rippuvad pimedas udu, võtke mind koos sinuga! Võta mind halastuseks, kus peapööritus põhjusel, miks ma mälu hakkan. Halastuse eest! Kardan jääda oma valu ainult üksi!
Andmeid peapöörituse kohta, mis teatud tingimustes tekitab üksindust.
15. Rima XVI
Kui sa, kui sa lainad oma rõdu sinist kelladesse, arvate, et sighing läbib naljavat tuult, sa tead, et roheliste lehtede peidetud ma hukkun.
Kui teie seljaga segaduses lõdvendate ebamääraseid kuulujutte, arvate, et oma nime järgi kutsusite te kauget häält, teate, et kutsun teid teie ümbritsevatest varjudest.
Kui teie süda kasvab hirmul suurel õhtul, kui tunned hingeldamatut hinget, siis tean, et kuigi ma olen nähtamatu, hingan.
Mälestustest, mis võivad meid kätte saada.
